pulgakomm

tsau :)

ma mõtlesin täna lõpetamise peale...

ma juba näen meid kõiki seismas kooli ees, kõik on roheline, päike paistab, naerukaja . kõik näevad välja täiskasvanulikumad kui kunagi, kõik näevad imeilusad välja, poiste viimseni triigitud ülikonnad, tüdrukute elegantsed ja kelmikad kleidid, kellel silmis ülevoolav õnnetunne, kellel kurbus. lillesülemid kõigil käes, kõik ümbritsetud oma perekonnast ja sõpradest, lõputu sagin, aga samas nii rahulik.... lõplik tunne, ühtne meeleolu, siirad pilgud ja sõnad, südamlikud kallistused, parimad soovid...võiksin veel jätkata, lihtsalt... kui ma silmad kinni panen ja mõtlen. siis... just sellist pilti ma endale maalinud olen. sellist lõpetamist ma sooviks . ja meie klass, võibolla mitte parim, aga siiski meie oma. ei vahetaks neid mälestusi millegi vastu.

lihtsalt unistan päikest vaadates...

ma mäletan, kui olin kade ja kurb.
ma mäletan, kui vaid unistasin.
ma mäletan, kui meil olid parimad plaanid.
ma mäletan, kui ma tulin vastu vaid, et näha.
ma mäletan, kui andsid lubaduse, mida ei täitnud.
ma mäletan, kui ütlesid midagi, mida ei mõelnud.
ma mäletan, kui rääkisid midagi, mis mind naerma pani.
ma mäletan, kui oli tunne, et ei tahakski midagi muud.
ma mäletan, kui ma sind igatsesin.
ma mäletan, kui ma veel nutsin.
ma mäletan, kui sa hoidsid.
ma mäletan, kui sa kurvastasid.
jaa... mäletan.

a ma pole emo sellepärast, ei. kaugeltki mitte . äärmiselt hea tuju on. ma ainult meenutan. ja mitte "sitta asja". või no.. kuidas kellelegi.

a mõttetu on kahetseda. ma sinu asemel ei kahetseks. isegi kui oli 'sitt asi', siis oli ka kogemus ja enam ehk pole nii loll ja ei korda 'sitta asja'. või mis?

lauri hääl ja minu mõtted sürreaalselt kokku sulamas üheks öiseks sissekandeks.

mõnikord on vaja armastus endast välja lasta või nii. 

 aga alati on keegi teine.